Malta · Vaaraokoer, sari: Kohalikud liigid

Vaaraokoera peetakse Malta rahvuskoeraks. Selle välimus – suured püstised kõrvad, kitsas pea, lühike punakaspruun karvkate ja merevaigukarva silmad – vastab algupäraste Vahemere jahikoerte tüübile. Silmatorkav kehaline reaktsioon on nina ja kõrvade nähtav punetamine erutuse korral, kuna need piirkonnad on vaid nõrgalt pigmenteerunud.

Ingliskeelne tõunimetus kujunes saledate püstkõrvaliste koerte kujutiste sarnasuse tõttu Vana-Egiptuses. Sellest tuletati mõnda aega otsene põlvnemine Egiptuse koertest. Katkematu ajalooline seos mitme aastatuhande vältel ei ole siiski tõendatud. Usaldusväärselt dokumenteeritav on eelkõige iseseisva koerapopulatsiooni kujunemine Malta saartel. 20. sajandil hakati tõugu aretama ka väljaspool Maltat ning rahvusvahelised kinoloogilised organisatsioonid tunnustasid seda; Malta on seejuures märgitud tõu päritolumaana.

Nende koerte tööviis on kohandunud saarestiku kuiva ja kivise maastikuga. Nad kasutavad saakloomade leidmiseks ja jälitamiseks avatud või kivimüüridega liigendatud maastikul nägemist, haistmist ja kuulmist. Funktsionaalselt kuuluvad nad seega Vahemere jahikoerte hulka, kes ei tööta ainult nägemise abil. Pikka aega ei lähtunud nende aretus niivõrd ühtsest välimusest, kuivõrd vastupidavusest, liikuvusest, tähelepanelikkusest ja jahipidamiseks sobivusest.

Seetõttu ei sümboliseeri see tõug Maltal üksnes loomakasvatust, vaid ka varasemaid maapiirkondade eluviise. Kohalikele liikidele pühendatud mündisarja kaasamist võib selles kontekstis mõista viitena spetsiifiliselt Malta kultuuripärandile. Kuigi koeratõug ei ole bioloogiliselt omaette liik, esindab see kohapeal kujunenud koduloomapopulatsiooni. Mündimotiiv seob seega loodusruumi, traditsioonilise kasutuse ja rahvusliku sümboolika, viitamata ehitisele või poliitilisele tähtpäevale.