2 eurot PP

Valletta paikneb Sciberrase poolsaarel Grand Harbouri ja Marsamxett Harbouri vahel. Selle teke on seotud Johanniterordeniga, kes asus 1530. aastal Maltale. Ordu oli algselt asutatud palverändurite varustamiseks ja kaitsmiseks Pühal Maal ning kujunes hiljem ka Vahemere piirkonna sõjaliseks ja poliitiliseks jõuks.

Linna rajamise vahetu ajend oli Malta osmanite piiramine 1565. aastal. Lahingud näitasid, et Grand Harbouri ümbruses juba olemas olnud kindlustusi tuli täiendada. Järgmisel aastal pandi uuele kindluslinnale nurgakivi. Oma nime sai linn Jean Parisot de Valette’i järgi, kes oli tollane Johanniterordeni suurmeister ja juhtis piiramise ajal kaitset.

Planeerimise ülesanne anti Itaalia sõjaväeinsenerile Francesco Laparellile. Ta kavandas korrapärase tänavavõrgu ning bastionide, kurtiinide, vallikraavide ja muude kaitserajatiste süsteemi. Pärast Laparelli lahkumist jätkas töid Malta arhitekt Girolamo Cassar. Tema kavandite hulka kuuluvad ka mitme orduhoone projektid. 1571. aastal viis Johanniterorden oma asukoha Birgust uude linna.

Kindlustused kujundasid mitte ainult linnapilti, vaid ka Valletta kui poliitilise ja sõjalise keskuse funktsiooni. Müüride vahele rajati ordu konvendikirik, millest hiljem sai St.-Johannes-Konkathedrale, ordu eri keelerühmade majutushooned ning haldus- ja elamud. Korrapäraselt kavandatud linnapiirkond jäi ruumiliselt tihedalt seotuks oma kaitserajatistega.

Alates 1980. aastast kuulub Valletta UNESCO maailmapärandi hulka. Müürid kujutavad ilmekalt nii varauusaegset kindlusarhitektuuri kui ka Malta paiknemist Vahemere tolleaegsete konflikti- ja kaubateede ääres. Seetõttu sobib linn motiiviks temaatilises käsitluses, mis keskendub Malta kindlustatud linnadele.