Leedu · Leedu energiasõltumatus

Pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1990. aastal jäi Leedu tehniliselt tihedalt seotuks endise Nõukogude Liidu energiasüsteemiga. Koos Eesti ja Lätiga kuulus riik niinimetatud BRELL-i ühendusse, mis ühendas Valgevene, Venemaa ja kolme Balti riigi elektrivõrgud. Seetõttu reguleeriti võrgu sagedust endiselt Venemaa domineeritud süsteemi raames. Seda tehnilist sõltuvust hakati üha enam käsitlema ka julgeolekupoliitilise riskina.

Täiendavaid raskusi tekitas Ignalina tuumaelektrijaama sulgemine. Selle kaks Nõukogude päritolu reaktorit suleti vastavalt 2004. ja 2009. aastal; Leedu oli seda lubanud seoses Euroopa Liiduga ühinemisega. Seejärel sõltus riik suuremal määral energiaimpordist. Varustuse mitmekesistamiseks alustas 2014. aastal Klaipėda sadamas tegevust ujuv veeldatud maagaasi terminal. See kannab nime „Independence“ ning võimaldas tarnida gaasi maailmaturult, mitte üksnes Venemaa torujuhtmete kaudu.

Samal ajal rajati uusi elektriühendusi. Rootsi suunduv NordBalt ja Poola suunduv LitPol Link sidusid Leedu tihedamalt vastavalt Põhjamaade ja Mandri-Euroopa elektrituruga. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aastal kiirendasid Balti riigid Venemaa energiatarnetest loobumist.

Keskne tehniline samm astuti 2025. aasta veebruaris: Eesti, Läti ja Leedu lahutasid oma võrgud Venemaa-Valgevene ühendusest ning sünkroniseerisid need Mandri-Euroopa elektrivõrguga. Sellest ajast alates reguleeritakse võrgu sagedust ühiselt Euroopa partneritega. Selleks oli aastate jooksul vaja laiendada elektriliine, alajaamu, juhtimistehnikat ja reservvõimsusi ning koordineerida tihedalt kolme Balti riigi, Poola ja Euroopa Liidu tegevust.

Mündi väljalaskmine on seega seotud pikaajalise taristu- ja lõimumisprojekti lõpuleviimisega. Sündmus seob varustuskindluse Leedu poliitilise läänesuunatuse ja riigi tihedama lõimumisega Euroopa võrkudesse.