2 eurot pöördproov

Carlo Collodi tegelik nimi oli Carlo Lorenzini. Tema hilisem kirjanikunimi viitab Collodile, Toskanas asuvale paigale, kust oli pärit tema ema. Lorenzini sündis 1826. aastal Florenzis ja kasvas üles tagasihoidlikes majanduslikes oludes. Ta õppis kiriklikes koolides, kuid otsustas vaimuliku karjääri vastu ning töötas muu hulgas raamatukaupmehe, ajakirjaniku, tõlkija ja teatrikriitikuna.

Tema ametialane areng oli tihedalt seotud Risorgimentoga, Itaalia poliitilise ühendamise liikumisega. Lorenzini osales vabatahtlikuna Itaalia iseseisvussõdades ning avaldas poliitilisi ja satiirilisi tekste. 1848. aastal asutas ta ajakirja „Il Lampione“, mille tsensuur pärast revolutsiooniliste liikumiste mahasurumist keelas. Pärast Itaalia rahvusriigi tekkimist tegeles ta üha enam hariduse ja ühise itaalia keele küsimustega.

Algul tõlkis Collodi prantsuse muinasjutte itaalia keelde. Seejärel kirjutas ta õpikuid ja lastele mõeldud jutustusi. Tema tuntuim tegelaskuju ilmus alates 1881. aastast järjejutuna lasteajalehes pealkirja „La storia di un burattino“ all. 1883. aastal järgnes ümbertöötatud raamat, väljaanne. Lugu ühendab rahvajutu ja komöödia elemente tollase Itaalia ühiskondlike oludega. Fantaasiarikka tegevuse taustaks on vaesus, nälg, laste töö, kooliskäimine ja soov ühiskondlikult edasi jõuda.

Puunukk on alguses isepäine ja kergeusklik ning langeb korduvalt pettuste ohvriks. Tema muutumine inimeseks on seotud õppimise, vastutuse võtmise ja teistega arvestamisega. Nii haakub jutustus noore Itaalia riigi pedagoogiliste aruteludega, piirdumata lihtsa moraaliõpetliku looga.

Juubelisündmus andis Itaaliale võimaluse meenutada autorit, kelle looming elab kirjandusest kaugemal edasi teatris, filmis, illustratsioonides ja argikeeles. Samuti viitab kujutis ühise rahvuskultuuri kujunemisajale pärast Itaalia ühendamist.