KMK BU

Majandus- ja rahaliit sai alguse Maastrichti lepingust, mis allkirjastati 1992. aastal ja nägi ette järkjärgulise ülemineku ühisele Euroopa vääringule. Osalemise eelduseks olid niinimetatud lähenemiskriteeriumid. Need puudutasid muu hulgas hinnastabiilsust, riigi uut laenukoormust, avaliku sektori võlataset, vahetuskursi stabiilsust ja pikaajalisi intressimäärasid. Rahaliiduga andsid osalevad riigid olulise osa oma rahapoliitikast üle Euroopa Keskpankade Süsteemile. Sellest ajast alates määrab Euroopa Keskpank eelkõige euroala rahapoliitika suunised.

Euro ei olnud algselt sularahavääring. Esialgu osales üksteist ELi liikmesriiki; Kreeka ühines 2001. aastal. Seniste riiklike vääringute vahetuskursid fikseeriti pöördumatult ning kontod ja finantstehingud võisid olla eurodesse üle viidud. Pangatähed ja mündid jõudsid igapäevaellu alles 2002. aasta alguses. Üleminekuperioodil võeti vana sularaha ringlusest ära. See eristus selgitab, miks tähtpäev seostati 1999. aastaga, mitte sularaha kasutuselevõtuga 2002. aastal.

Rahaliit pidi kõrvaldama vahetuskursiriskid ja valuutavahetuskulud ühise turu piires ning hõlbustama hindade võrdlemist riigipiiride üleselt. Samal ajal lõi see tiheda institutsionaalse sideme riikide vahel, mille majandus-, eelarve- ja maksupoliitika jäi suures osas riiklikult korraldatuks. Sellest pingeväljast tekkisid korduvalt poliitilised arutelud eelarvedistsipliini, majanduse koordineerimise ja ühise vastutuse üle.

2009. aasta väljalase oli toonase euroala riikide ühisväljalase. Erinevalt tavapärastest riiklikest mälestusmotiividest pidi ühtne kujundus muutma sündmuse piiriülese iseloomu nähtavaks. Mitme kavandi vahel said Euroopa Liidu kodanikud ja elanikud otsustada veebihääletusel. See, et tunnustus ilmus käibemündil, seostus otseselt tähtpäeva sisuga: ühist vääringut pidi kujutatama mitte ainult institutsionaalselt, vaid ka igapäevaselt kasutatava maksevahendina.