2 eurot briljantlõige/BU

Nimetus „Malta härg” ei tähista omaette zooloogilist liiki, vaid traditsioonilist Malta veisepopulatsiooni. Sõna „härg” viitab eelkõige isaste, sageli kastreeritud loomade varasemale kasutamisele veoloomadena. Nimetust kasutatakse siiski laiemas tähenduses ka kohaliku veise kohta.

Veistel oli Malta põllumajanduses pikka aega ülesandeid, mille hiljem võtsid üle masinad. Nad vedasid atru ja vankreid ning neid kasutati nii põllutöödel kui ka põllumajandussaaduste transportimisel. Lisaks andsid nad piima, liha ja sõnnikut. Kohalikud põllumajandusloomad olid kohanenud kohalike oludega, sealhulgas sooja ja kuiva kliima, piiratud karjamaade ning ajuti vähese söödavaruga. Väiksemates ja töömahukates majapidamistes oli nende mitmekülgsus tähtsam kui võimalikult suur tootlikkus ainult ühes valdkonnas.

Põllumajanduse mehhaniseerimisega kaotas veis oma töölooma ülesande. Samal ajal hakati sisse tooma tõuge, mida oli aretatud suurema piima- või lihatoodangu saamiseks. Traditsioonilise populatsiooni arvukus vähenes väljatõrjumise ja ristamise tõttu. Väga väikese allesjäänud loomade arvu korral ähvardab lisaks geneetilise mitmekesisuse kadumise oht. Sellise tõu säilitamine eeldab seetõttu mitte üksnes üksikute loomade kaitsmist, vaid ka kavakindlat aretust, milles kasutatakse piisavalt üksteisest sõltumatuid liine.

Vanad põllumajandusloomatõud kuuluvad põllumajanduse kultuuripärandi hulka, sest nende kujunemine on tihedalt seotud varasemate majandusvormide ja maaühiskondade igapäevaeluga. Samal ajal võivad nende geneetilised omadused olla loomakasvatuses jätkuvalt huvipakkuvad, näiteks kuumuse, vähese sööda või kohalike pidamistingimustega kohanemine. Mündi väljaandmine seostab seega Malta traditsioonilise põllumajanduse meenutamise tänapäevase loomade geneetiliste ressursside kaitsega. Igapäevase põllumajanduslooma valik juhib tähelepanu ühele maa ajaloo osale, mida riiklikes mälestusmündi väljalasetes muidu harvem kujutatakse.