Coincard

Leedu tänapäevane kaitsepoliitika on tihedalt seotud 20. sajandi kogemustega. 1940. aastal okupeeris ja annekteeris riigi Nõukogude Liit, seejärel okupeeris selle Saksamaa ning 1944. aastal sattus Leedu taas Nõukogude võimu alla. Leedu partisanid võitlesid Nõukogude okupatsiooni vastu veel mitu aastat. 1990. aastal kuulutas Leedu välja oma riikliku iseseisvuse taastamise. See minevik kujundab poliitilist tähtsust, mida omistatakse suveräänsusele, territoriaalkaitsele ja ühiskonna vastupanuvõimele.

Alates 2004. aastast kuulub Leedu NATO-sse ja Euroopa Liitu. Selle julgeolekupoliitilist olukorda mõjutavad ühine piir Valgevenega ning naabrus Venemaa Kaliningradi oblastiga. Leedu ja Poola vahel asub lisaks Balti riike ülejäänud NATO liikmetega ühendav maismaaühendus, mida nimetatakse sageli Suwałki koridoriks. Pärast Venemaa 2014. aasta Krimmi annekteerimist taastas Leedu 2015. aastal varem peatatud kohustusliku sõjaväeteenistuse. Alates 2017. aastast paikneb riigis ka Saksamaa juhitud rahvusvaheline NATO lahingugrupp.

Üldkaitse kontseptsioon ei piirdu relvajõududega. See hõlmab riigiasutusi, kohalikke omavalitsusi, ettevõtteid, elutähtsa taristu käitajaid, vabatahtlikke organisatsioone ja elanikkonda. Selle hulka kuuluvad sõjaline valmisolek, tsiviilkaitse, kriisiplaneerimine, küberturvalisus, varustuskindlus ning desinformatsiooniga tegelemine. Eriline roll on organisatsioonil Litauischer Schützenbund, vabatahtlikul ja riigi toetatud ühendusel, mis pakub muu hulgas väljaõpet ning toetust riigikaitseks ja tsiviilvastupanuvõime tugevdamiseks.

Väljaanne ei ole ilmselt seotud ajaloolise tähtpäevaga, vaid käsitleb aktuaalset riigipoliitilist teemat. Venemaa alates 2022. aastast Ukrainale korraldatud täiemahuline rünnak on Leedus ohutunnet veelgi süvendanud. Seetõttu ei käsitle münt kaitset üksnes sõjaväe ülesandena, vaid kujutab seda riigi ja kogu ühiskonna ülesandena.