Soome · 10 aastat EMU-d

Majandus- ja rahaliit kujunes järk-järgult Euroopa majandusliku integratsiooni tulemusena. Siduvad raamid sai see Maastrichti lepinguga, milles sätestati ühises valuutas osalemise kriteeriumid. Nende hulka kuulusid nõuded hinnastabiilsusele, pikaajalistele intressimääradele, vahetuskursile ning valitsussektori uuele võlale ja koguvõlale. Need tingimused pidid tagama, et rahaliiduga ühineksid piisavalt stabiilsete eeldustega majandused.

Rahaliidu kolmanda etapi alguses fikseeriti osalevate riikide valuutade vahetuskursid pöördumatult. Euro eksisteeris algul ainult kontorahas: kontosid, finantsturge ja sularahata makseid võidi juba eurodes arvestada, samal ajal kasutati igapäevaelus endiselt riikide seniseid pangatähti ja münte. Euro sularahana lasti käibele alles 2002. aasta alguses. Varasemad valuutad eemaldati maksekäibest enamasti lühikese üleminekuperioodi järel.

Rahaliiduga läks rahapoliitika eest vastutamine riikide keskpankadelt üle Eurosüsteemile. See koosneb Euroopa Keskpangast ja euroala riikide keskpankadest. Otsuseid baasintressimäärade ja muude rahapoliitiliste meetmete kohta tehakse sellest ajast alates ühiselt. Raha- ja eelarvepoliitika jäi seevastu põhimõtteliselt üksikute liikmesriikide ülesandeks, kuid seda koordineeriti Euroopa eeskirjade abil. Nii ühendas rahaliit ühise rahapoliitika ja jätkuvalt riikide vastutusalasse kuuluvad riigieelarved.

Alguses kuulus euroalasse üksteist riiki. Seejärel ühinesid veel Euroopa Liidu liikmesriigid; 2009. aasta alguses võttis euro kasutusele ka Slovakkia. Mündi väljalaskmise ajal hõlmas euroala seega 16 riiki. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei osalenud ühises valuutas.

Aastapäev sobis riikideüleseks väljalaskeks, sest rahaliit ei ole riiklik, vaid ühiselt loodud institutsioon. Ka motiivi valik korraldati Euroopa tasandil: Euroopa Liidu kodanikud ja elanikud said mitme kavandi vahel veebis hääletada. Ühtne pildikülg koos rahvuslikult tähistatud väljalasetega peegeldas seejuures euro enda ülesehitust.