Malta · Malta meemesilane, sari: kohalikud liigid

Taksonoomiliselt on *Apis mellifera ruttneri* lääne meemesilase alamliik, mitte iseseisev liik. Selle arengut kujundas Malta saarestiku geograafiline isoleeritus. See on kohastunud sealsete Vahemere kliimatingimustega, sealhulgas kuumade ja kuivade suvede, leebete talvede ning ajuti vähese toidu kättesaadavusega. Sellistel kohalike oludega kohastunud populatsioonidel on omadused, mida mujalt pärit sisse toodud mesilastel samas kombinatsioonis ei esine.

Mesindusel on Maltal pikk traditsioon. Vanade mesilate arheoloogilised jäänused ja kaljusse raiutud rajatised viitavad sellele, et mesindussaadusi saadi juba varasematel ajajärkudel. Malta väikemahulises põllumajanduses ei kasutata meemesilasi üksnes mee tootmiseks. Õietolmu levitamise kaudu toetavad nad paljude looduslike ja kultuurtaimede paljunemist. Seetõttu on nad tihedalt seotud kohaliku taimestiku säilimise ja põllumajandusliku tootmisega.

Malta populatsiooni eripära võivad võõraste meemesilaste sissevedu kahjustada. Kui sisse toodud mesilaspered ristuvad kohalike mesilastega, muutub nende geneetiline koosseis. Lisaks mõjutavad meemesilasi ohud, millega nad puutuvad kokku ka mujal Euroopas: parasiidid ja haigustekitajad, sobivate õitsemisalade kadumine, taimekaitsevahendid ning pikemad põua- ja kuumaperioodid. Väikestel saartel võivad sellised mõjud piiratud levilaga populatsiooni eriti kiiresti hõlmata.

Seetõttu ei ole mündi vermimise põhjus seotud ühegi isiku, ehitise ega üksiku ajaloolise sündmusega. See ühendab loodus- ja kultuuripärandi, traditsioonilise mesinduse ning tänapäevase liigikaitse. Endeemilise looma valimine riikliku mündimotiivina juhib tähelepanu saarepiirkonna erilisele bioloogilisele mitmekesisusele ning küsimusele, kuidas säilitada kohalikke alamliike geneetilise segunemise ja keskkonnamuutuste eest. Samal ajal sobib meemesilane motiiviks, sest tema ökoloogiline funktsioon on otseselt seotud taimestiku, põllumajanduse ja toiduga.