2 eurot PP

Varaždin asub Horvaatia loodeosas Drava jõe lähedal ning kujunes juba keskajal kaubandus- ja halduskeskuseks. Kuningas Andreas II andis asulale 1209. aastal kuningliku vabalinna õigused. Sellega sai kodanikkond muu hulgas oma haldus- ja kohtupidamisõigused. Linn ja linnus moodustasid siiski pikka aega eraldiseisvad õigus- ja võimupiirkonnad: kui kodanikelinn allus vahetult kuningale, kuulus kindlus ajuti eri aadliperekondadele.

Nende omanike hulka kuulusid Celje krahvid ning hiljem perekonnad Ungnad ja Erdődy. Nende aadlike linnuseisandate ajal ei olnud rajatis mõeldud ainult sõjaliseks otstarbeks, vaid ka esinduslikuks elupaigaks. Perekond Erdődy oli mitme põlvkonna vältel tihedalt seotud župani ametiga ehk Varaždini župa juhataja ametiga. See valdusresidentsi, halduse ja kaitse ühendus kujundas rajatise ajalugu.

Slaavoni sõjapiir oli osa Habsburgide kaitsesüsteemist Osmanite riigi vastu. See koosnes kindlustatud paikadest, garnisonidest ja sõjaliselt korraldatud piirialadest. Kuigi Varaždin asus tegelikust piirijoonest tagapool, täitis see kindralaadi asukohana olulisi juhtimis- ja varustusülesandeid. Seetõttu oli kindlus seotud ulatusliku poliitilise ja sõjalise süsteemiga.

Ka väljaspool kindlust oli Varaždinil ajuti keskne poliitiline funktsioon. 18. sajandil asusid seal Horvaatia baan ja Kuninglik Nõukogu. Pärast 1776. aastal toimunud suurt linnapõlengut viidi keskasutused Zagrebi.

Alates 1925. aastast tegutseb Stari Gradis Varaždini linnamuuseum. Selle kogud kajastavad muu hulgas linna elukultuuri, käsitööd ja ajalugu. Euroopa Liidu Teataja ei nimeta erilist tähtpäeva ega selgita valikumenetlust. Seetõttu võib motiivi valikut mõista eelkõige sellise ehitise kujutamisena, milles põimuvad linna ajalugu, aadlivõim, piirikaitse ja tänapäevane muuseumifunktsioon.