Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Majandus- ja rahaliit kujunes Euroopa integratsiooni käigus järk-järgult. Selle keskseks aluseks oli Maastrichti leping, mis jõustus 1993. aastal. Leping sillutas tee ühisraha kasutuselevõtule ja kehtestas osalemiseks vajalikud nõuded. Nn lähenemiskriteeriumide hulka kuuluvad nõuded hinnastabiilsusele, eelarveseisundile, pikaajalistele intressimääradele ja vahetuskursi stabiilsusele.

Rahaliidu kolmanda etapi alguses määrati osalevate riikide vääringute vahetuskursid pöördumatult kindlaks. Euro oli esialgu arvestus-, makse- ja arveldusühik, näiteks sularahata maksetes ja finantsturgudel. Pangatähed ja mündid lasti käibele alles 2002. aasta alguses. Seni tasus elanikkond igapäevaelus muu hulgas endiselt D-Mark, Frank, Lira või Peseta; nende väärtus euro suhtes oli aga juba kindlaks määratud.

Ühise rahapoliitika eest vastutab eurosüsteem. See koosneb Euroopa Keskpangast ja nende riikide keskpankadest, kes on euro kasutusele võtnud. Riikide valitsustele jääb seevastu suures osas vastutus oma eelarve- ja majanduspoliitika eest. Tsentraliseeritud rahapoliitika ja endiselt riiklikult juhitud finantspoliitika ühendamine kujundab rahaliidu ülesehitust.

Ühisväljaanne langes ka euroala laienemise perioodi. Pärast esialgseid osalisriike olid ühisraha kasutusele võtnud veel teised Euroopa Liidu riigid; Slovakkia ühines euroalaga väljaandeaasta alguses. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei kuulunud ega kuulu euroalasse, sest osalemine eeldab õiguslike ja majanduslike tingimuste täitmist.

Ühtne mälestusmotiiv oli sobiv, sest austatud teema ei olnud ühe riigi aastapäev, vaid ühine Euroopa projekt. Samal ajal jäid väljaanded riiginimetuste, mündimärkide ja erinevate servakirjade tõttu äratuntavalt üksikute riikide verminguteks. Nii ühendasid mündid ühise rahapoliitika ja liikmesriikide jätkuva pädevuse käibemüntide rahvuslike külgede kujundamisel.