VatikanII · Alessandro Manzoni surma 150. aastapäev

Alessandro Manzoni sündis 1785. aastal Milanos ning kuulub Itaalia romantismi mõjukaimate autorite hulka. Ta kirjutas luuletusi, draamasid ning ajaloolisi ja keeleteoreetilisi tekste. Tema teiste tuntud teoste hulka kuuluvad tragöödia „Adelchi“, vaimulikud luuletused „Inni sacri“ ja ood „Il cinque maggio“, mille ta kirjutas pärast Napoleoni surma. Manzoni oli lähedane Itaalia ühendamisliikumisele. Pärast Itaalia kuningriigi rajamist nimetati ta senaatoriks.

„I Promessi Sposi“ jutustab Renzost ja Luciast, noorest paarist, kelle abiellumist takistab kohalik võimukandja Don Rodrigo. Tegevus toimub 17. sajandil Lombardia piirkonnas Hispaania võimu ajal. Taustaks on ajaloolised sündmused, nagu toidupuudusest tingitud rahutused, sõda ja katk Milanos. Romaan käsitleb poliitilise ja ühiskondliku võimu kuritarvitamist, riiklike institutsioonide nõrkust ning süü, andestuse ja jumaliku ettenägelikkuse küsimusi.

Teos mõjutas ka ühise itaalia kirjakeele kujunemist. Manzoni ajal oli Itaalia keeleliselt tugevalt killustunud; igapäevaelus kasutati peamiselt piirkondlikke keeli ja murdeid. Manzoni kohandas romaani haritud Firenze keelekasutuse järgi. Lõplik versioon ilmus aastatel 1840–1842 ning sellest sai hiljem laialt kasutatud koolilugemisvara. Nii aitas tekst lisaks kirjandusele kaasa ka kujuneva rahvusriigi keelelisele ühtlustumisele.

Vatikani seos Manzoniga tuleneb eelkõige tema katoliiklikust taustast. Pärast usulist ümberorienteerumist sai usk tema mõtlemises ja loomingus keskse koha. Tema teostes seostuvad ajalooline kujutamine ja ühiskonnakriitika moraalsete ning teoloogiliste küsimustega. Samal ajal kehastab ta seost katoliikliku kultuuri, itaalia kirjanduse ja 19. sajandi poliitilise ajalooga. See põimumine võis olla aluseks tema tunnustamisele Vatikani Linnriigi poolt.