VatikanII · Pauluse aasta

Paulus von Tarsus kuulub varakristluse kujundanud isikute hulka. Ta pärines juudi perekonnast ja tema algne nimi oli Saulus. Apostlite tegude raamatu järgi oli tal ka Rooma kodakondsus. Esialgu võitles ta kujuneva kristliku liikumise vastu ja osales selle järgijate tagakiusamises. Damaskuse-eelne kogemus viis põhjaliku ümberorienteerumiseni: Saulus mõistis ilmutust kohtumisena üles tõusnud Jeesusega ning lasi end seejärel kristlikult ristida.

Apostlite tegude raamat jutustab, et Paulus kukkus pärast valgusnähtust maha ja jäi ajutiselt pimedaks. Damaskuses sai kristlane Hananias ülesande minna tema juurde; seejärel sai Paulus nägemise tagasi ja lasi end ristida. Piibli kirjeldustes hobust ei mainita. See kuulub hilisemasse pilditraditsiooni, mis muutis sündmuse eriti kujukaks Euroopa kunstis. Paulus mainib oma kutsumust ka kirjades, kuid kirjeldab seda seal märksa napimalt.

Järgnenud aastakümnetel tegutses Paulus misjonärina peamiselt mittejuutide seas. Tema rännakud viisid teda läbi Väike-Aasia ja Kreeka piirkondade. Tema kirjad varakristlikele kogudustele kuuluvad Uue Testamendi vanimate tekstide hulka. Neis käsitleb ta muu hulgas Jeesuse surma ja ülestõusmise tähendust, juudi seaduse ja kristliku usu vahekorda ning eri rühmade kooselu kogudustes. Kirikliku pärimuse kohaselt suri Paulus keiser Nero valitsusajal Roomas märtrina.

Paavst Benedikt XVI kuulutas Pauluse aasta välja apostli ligikaudu kahe tuhande aasta möödunud sünniaastapäeva puhul; tema sünniaastat ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata. See kestis 28. juunist 2008 kuni 29. juunini 2009. Keskmes olid jumalateenistused, palverännakud ja Pauluse kirjadega tegelemine. Keskne paik oli Rooma basiilika Sankt Paul vor den Mauern, mis kirikliku pärimuse kohaselt ehitati tema haua kohale. Mündiväljalase käsitles seega kiriklikku mälestusaastat, mida Vatikan tähistas kogu maailmas.