2 eurot PP

Kreeka revolutsioon oli ülestõus Osmanite riigi võimu vastu. Kreeklastega asustatud alad olid selle riigi koosseisu kuulunud juba mitu sajandit. Sellele eelnesid valgustuslike ja natsionalistlike ideede levik, majanduslikud muutused ning salaühingute tegevus. Nende hulka kuulus 1814. aastal asutatud Filiki Eteria, mis valmistas ette koordineeritud ülestõusu.

1821. aastal algasid ülestõusud esmalt Doonau vürstiriikides ning peagi pärast seda Peloponnesosel ja teistes piirkondades. Tänapäeval Kreekas tähistatav rahvuspüha 25. märtsil seob ülestõusu meenutamise Issanda kuulutamise kirikupühaga. See ei tähista siiski võitluse ainsat ajalooliselt üheselt kindlaksmääratavat algust, sest revolutsioonilised aktsioonid algasid mitmes kohas ja eri aegadel.

Iseseisvussõda kestis aastaid ning seda iseloomustasid piiramised, veresaunad, põgenemine ja hävitustöö. Ülestõusnud rajasid ajutised poliitilised institutsioonid ja võtsid vastu põhiseadusi, kuid neid nõrgestasid samal ajal sisemised võimuvõitlused. Osmanite riik sai sõjalist toetust Egiptusest. Euroopas soodustasid teated sõjast filellenismi ehk Kreeka toetamise liikumise levikut.

Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa sekkusid lõpuks diplomaatiliselt ja sõjaliselt. 1827. aastal hävitasid nende laevastikud Navarino merelahingus Osmanite-Egiptuse laevastikuüksuse. 1830. aastal tunnustati Kreekat rahvusvaheliselt iseseisva riigina; mõni aasta hiljem tekkis Baieri Otto võimu all kuningriik. Selle toonane territoorium oli väiksem kui tänapäeva Kreeka oma ja seda laiendati alles hiljem.

Aastapäev valiti mälestusmündi teemaks, sest revolutsiooni mäletatakse tänapäeva Kreeka riigi rajamise sündmusena. Seetõttu ei viidanud kahesajanda aastapäeva pidustused üksnes sõjale, vaid ka riiklike institutsioonide ja tänapäevase rahvusliku identiteedi kujunemisele.