KMK BU

Läti riigi tekkimine oli seotud Vene impeeriumi lagunemise ja Esimese maailmasõja tagajärgedega. Läti territoorium oli sõjategevuse piirkond ning samal ajal võitlesid selle pärast erinevad poliitilised ja sõjalised jõud. Kārlis Ulmanise juhitud ajutine valitsus pidi end kaitsma bolševistlike vägede, baltisaksa väeüksuste ja niinimetatud Westrussische Befreiungsarmee eest, mida juhtis Pawel Bermondt-Awaloff. Alles pärast Läti Vabadussõja lõppu suutis valitsus oma riigi territooriumi suures osas kontrollida.

Järgmine samm oli 1920. aasta rahuleping Nõukogude Venemaaga. Selles loobus Venemaa oma valitsemisnõuetest Läti suhtes. Esimese maailmasõja lääneriikidest võitjariigid olid lõpliku tunnustamisega esialgu kõhelnud. Üks põhjus oli Venemaa ebaselge tulevik kodusõja ajal: osa liitlasriikide poliitikast lootis mõnda aega mittebolševistliku Vene riigi taastamisele ega soovinud selle võimalikke territoriaalseid nõudeid ennetavalt otsustada.

Väljend „de iure“ tähistab riigi täielikku õiguslikku tunnustamist. See erineb pelgast „de facto“ tunnustamisest, mille puhul riiki küll käsitatakse tegelikult eksisteeriva poliitilise korrana, kuid selle õiguslikku staatust ei ole veel lõplikult tunnustatud. De iure tunnustamine hõlbustas Lätil korrapäraste diplomaatiliste suhete loomist. Veel samal aastal võeti riik vastu Rahvasteliitu.

Riikliku järjepidevuse õiguslik põhimõte sai hiljem veelgi suurema tähtsuse. Pärast Läti okupeerimist ja liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aastal ei tunnustanud mitu lääneriiki seda anneksiooni õiguslikult. Seetõttu said Läti diplomaatilised esindused osaliselt edasi tegutseda. Riikliku iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tugines Läti sellele, et vabariik oli õiguslikult edasi eksisteerinud. Münditeema viitab seega mitte üksnes sõdadevahelise perioodi diplomaatilisele sündmusele, vaid ka tänapäevase Läti riigikäsituse ühele alusele.