Briljantse kvaliteediga blister

Berliini müüri hakati DDR-i juhtkonna korraldusel rajama 13. augustil 1961. Selle eesmärk oli takistada inimestel edaspidi Lääne-Berliini kaudu Liitvabariiki ümber asumast. Esialgu tõketest ja okastraadist koosnenud piir kujundati tugevalt valvatud süsteemiks, mis koosnes müüridest, taradest, vaatetornidest ja kontrollradadest. Nii suleti Lääne-Berliin linna idaosast ja seda ümbritsevast DDR-i territooriumist. Põgenemiskatsetele vastati vangistuse ja mõnel juhul surmava vägivallaga.

Avamisele eelnesid 1989. aastal põhjalikud muutused Kesk- ja Ida-Euroopas ning kasvav protestiliikumine DDR-is. Ungari ja Tšehhoslovakkia kaudu lahkus riigist arvukalt DDR-i kodanikke. Samal ajal nõudsid meeleavaldajad vaba liikumist, vabu valimisi ja poliitilisi reforme. Alates septembrist Leipzigis toimunud esmaspäevademonstratsioonid kujunesid massimeeleavaldusteks. Oktoobris kaotas riigi- ja parteijuht Erich Honecker oma ametikoha.

9. novembri õhtul tutvustas SED-i poliitbüroo liige Günter Schabowski pressikonverentsil uut reisikorda. Küsimusele, millal see jõustub, vastas ta, et tema teada toimub see „kohe, viivitamata“. Reisikord ei olnud aga veel vastavalt ette valmistatud. Pärast seda, kui raadio ja televisioon olid uudist levitanud, kogunesid tuhanded inimesed Berliini piiripunktidesse. Piirivalvurid ei saanud esialgu selgeid juhiseid ja lubasid lõpuks inimestel läbi minna.

Brandenburger Tor ei olnud jagunemise ajal tavapärase piiripunktina kasutatav, vaid asus vahetult suletud piirialal. Seetõttu kujunes sellest jagatud linna sümbol. 22. detsembril 1989 avati seal läbipääs taas.

Saksamaa riiklik ühtsus jõustus 3. oktoobril 1990. Selle välispoliitilised eeldused sätestasid kaks Saksamaad ühiselt Prantsusmaa, Suurbritannia, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikidega kahe pluss nelja lepingus. Aastapäev andis seetõttu põhjust meenutada mitte ainult piiri avamist, vaid ka rahumeelset protestiliikumist ja Euroopa jagunemise ületamist.