VatikanII · Sixtinische Kapelle restaureerimise 25. aastapäev

Väljalaskekuupäev1. okt 2019

Kogutiraaž83 000

ELi maksimum91 000

Väljaanded3

Äärekiri2 ★ × 6, vaheldumisi püsti/tagurpidi

Pealdis a olev tekstCITTÀ DEL VATICANO / CAPPELLA SISTINA — FINE DEI RESTAURI / 1994-2019 / R / D. LONGO

DisainerDaniela Longo (Annalisa Masini)

RahapajaInstituto Poligrafico e Zecca Dello Stato, Roma

Väljalaske puhul

Münt meenutab 25 aasta eest lõpetatud Sixtinische Kapelle restaureerimist (1994–2019). Motiivil on Sixtinische Kapelle „Jüngste Gericht“, mida ümbritsevad kirjad „CITTÀ DEL VATICANO“ ja „CAPPELLA SISTINA — FINE DEI RESTAURI“ ning aastaarvud „1994-2019“.

Motiiv

Kujutatud on Jüngste Gericht Sixtinische Kapelle'is. Vasakul on poolkaares väljaandjariigi kiri „CITTÀ DEL VATICANO“. Paremal on poolkaares kirjad „CAPPELLA SISTINA — FINE DEI RESTAURI“ ja aastad „1994-2019“. Paremal asub ka vermimärgis „R“ ning all kunstniku nimi „D. LONGO“.

Mündi välisringil on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.

Taustateave teema kohta

Sixtuse kabel kuulub Vatikanis asuva Apostelliku palee juurde. See ehitati paavst Sixtus IV ajal 15. sajandi lõpul ja sai tema järgi nime. Tänapäevani kasutatakse seda paavstlikeks jumalateenistusteks ning konklaavi toimumispaigana, kus kardinalid valivad uue paavsti. Seetõttu ühendab selle kujundus renessansi religioosse pildimaailma paavstluse kesksete ülesannetega.

Külgseinad maalisid kunstnikud, nagu Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Domenico Ghirlandaio, stseenidega Moosese ja Kristuse elust. Michelangelo lõi paavst Julius II tellimusel aastatel 1508 ja 1512 laefreskod. Kesksel kohal on 1. Moosese raamatust pärinevad kujutised, sealhulgas Aadama loomine. Rohkem kui kaks aastakümmet hiljem pöördus Michelangelo tagasi, et maalida altariseinale „Viimne kohtumõistmine“. Teos valmis paavstide Clemens VII ja Paul III ajal ning kujutab Kristust maailmakohtunikuna, keda ümbritsevad pühakud ning ülestõusvad, päästetud ja hukka mõistetud inimesed.

Sajandite jooksul oli freskodele kogunenud tolmu, tahma ja ladestusi. Lisaks olid neid mõjutanud varasemad sekkumised ja ülevärvimised. Põhjalik restaureerimine algas 1980. aastal esmalt väiksematel seinapindadel ning laienes seejärel laele ja altariseinale. Restauraatorid eemaldasid mustusekihid ja varasemad kattekihid, stabiliseerisid ohustatud piirkondi ning uurisid Michelangelo maalimistehnikat.

Tulemus tõi nähtavale varasemast palju heledama ja värviküllasema kujunduse. Meetmed tekitasid samal ajal erialaseid vaidlusi: kriitikud kartsid, et puhastamise käigus võisid kaduma minna Michelangelo tehtud detailid; teised osutasid tema freskotehnika kohta saadud uutele teadmistele. Hilisemad ülevärvimised, sealhulgas mõned algselt alasti figuuridele lisatud katvad kangad, säilitati osaliselt retseptsiooniajaloo tunnistajatena.

Restaureerimise aastapäev andis Vatikanile põhjust meenutada nii Michelangelo loomingut kui ka intensiivselt kasutatava kirikliku ja kultuurilise paiga säilitamise ülesannet.