Coincard – hollandi versioon

Europäische Währungsinstitut tekkis Europäische Wirtschafts- und Währungsunioni teises etapis, mille õigusliku aluse lõi Vertrag von Maastricht. Selles etapis pidid keskpangad tegema tihedamat koostööd ja oma rahapoliitikat suuremal määral koordineerima. Instituut ei kujundanud siiski veel ühist rahapoliitikat; selle eest vastutasid riikide keskpangad. Selle asemel töötas ta välja hilisema Europäische System der Zentralbanken ja Europäische Zentralbanki organisatsioonilised, õiguslikud ja tehnilised eeldused.

Ettevalmistustööde hulka kuulusid ühised rahapoliitilised instrumendid, maksetehingute reeglid, statistilised meetodid ja uute pangatähtede emiteerimise põhimõtted. Pärast nende ülesannete lõpetamist asendas Europäische Zentralbank instituudi 1998. aastal. 1999. aasta alguses võeti euro esmalt kasutusele arveldusrahana, samal ajal kui mündid ja pangatähed jõudsid käibele alles 2002. aastal.

Mündil nimetatud ECU ehk European Currency Unit ei olnud üldkasutatav sularahavääring. See põhines Euroopa valuutade korvil ning oli muu hulgas arvestus- ja võrdlusühik Euroopa rahasüsteemis. Belgia frank, millele viitab lühend BEF, oli seevastu Belgia tolleaegne riigivaluuta. Mõlema ühiku kõrvutamine euroga toob esile rahandusliku lõimumise eri tasandid: riikliku vääringu, Euroopa arvestusühiku ja ühisraha.

Alexandre Lamfalussy oli Ungaris sündinud Belgia majandusteadlane ja keskpankur. Enne tegevust Europäische Währungsinstitutis töötas ta muu hulgas Baselisi Bank für Internationalen Zahlungsausgleichis, mille peadirektor ta oli. Seega ühendas tema karjäär Belgia panganduse, keskpankade rahvusvahelise koostöö ja Euroopa rahaliidu ettevalmistamise.

Belgia jaoks andis see tähtpäev seega ka isikulise seose: Lamfalussy oli Belgia kodanik ning oli osa oma ametialasest karjäärist veetnud Belgia finants- ja keskpangasüsteemis. Valitud tähtpäev meenutab vähem nähtavat sularaha kasutuselevõttu kui institutsioonilisi ettevalmistustöid, milleta ei oleks üleminek eurole olnud võimalik.