2 eurot briljantlõige/BU

Titus Livius sündis 59. aastal eKr Pataviumis, tänapäeva Padua linnas. Ta elas sügavate poliitiliste muutuste ajastul: Rooma vabariik lagunes kodusõdade tagajärjel, samal ajal kui Augustuse ajal kujunes välja monarhilise iseloomuga valitsemiskord. Erinevalt paljudest Rooma ajalookirjutajatest ei olnud Livius talle teadaolevalt ei senaator ega sõjaväejuht. Suurema osa oma tegevusest pühendas ta Rooma mineviku kujutamisele.

Tema peateos kannab pealkirja „Ab urbe condita“, see tähendab „Linna asutamisest alates“. See hõlmas 142 raamatut ja jutustas Rooma ajaloost müütilistest algusaegadest kuni Augustuse ajani. Täielikult on säilinud vaid 35 raamatut; ülejäänud osadest on teada kokkuvõtteid ja üksikuid fragmente. Säilinud osade hulka kuuluvad jutustused varasest vabariigist ning Teisest Puunia sõjast Kartaago ja Hannibali vastu.

Livius tugines varasematele Rooma ajalookirjutistele ja järjestas materjali peamiselt aastate kaupa. Tema kujutamise eesmärk ei olnud üksnes sündmuste talletamine. Isikute ja konfliktide kaudu esitas ta selliseid käitumisviise nagu kohusetäitmine, auahnus, truudus või võimu kuritarvitamine. Ajalooliste tegelaste kõned kujundas ta kirjanduslikult ning need aitasid selgitada poliitilisi otsuseid ja moraalseid konflikte. Seetõttu eristab nüüdisaegne uurimus tema andmete allikaväärtust ja teose jutustavat vormi.

Alates renessansist loeti Liviust intensiivselt. Niccolò Machiavelli võttis esimesed kümme raamatut oma „Discorsi“ lähtekohaks, käsitledes vabariiklikku korda, poliitilisi institutsioone ja riikliku vabaduse säilitamist. Nii avaldas Livius mõju, mis ulatus kaugele üle antiikse ajalookirjutuse ning kujundas Euroopa poliitilist mõtlemist.

Itaalia jaoks seob mälestus temast Rooma pärandi konkreetse piirkondliku päritoluga Padua linnas. Ümmargune aastapäev andis seetõttu põhjendatud võimaluse austada antiikautorite hulka kuuluvat kirjanikku, kelle käsitlus on hilisemat pilti Rooma ajaloost püsivalt kujundanud.