Soome · Nobelist Frans Eemil Sillanpää 125. sünniaastapäev

Frans Eemil Sillanpää pärines talupojaperest Hämeenkyrös Edela-Soomes. Ta õppis keskkoolis Tampereel ja seejärel loodusteadusi Helsingi Ülikoolis, kuid ei lõpetanud õpinguid. Bioloogiaga tegelemine kujundas tema kirjanduslikku maailmavaadet: inimesed ilmuvad tema teostes looduslike ringkäikude osana ning samal ajal sõltuvana päritolust, ühiskondlikust seisundist ja elutingimustest.

Tema looming sündis sügavate muutuste perioodil. Soome sai 1917. aastal iseseisvaks; järgmisel aastal lõhestas kodusõda ühiskonna „punasteks“ ja „valgeteks“. Sillanpää käsitles seda konflikti juba 1919. aastal romaanis *Hurskas kurjuus*. Selle keskmes on vaesunud maatööline, kes satub punaste poolele ja hukatakse pärast nende lüüasaamist. Sõda ei kujutata seejuures kangelasloona, vaid ühiskondlikult ebasoodsas olukorras inimese piiratud vaatenurgast. See eristas romaani paljudest konflikti kaasaegsetest käsitlustest.

Ka teistes teostes kujutas Sillanpää peamiselt Soome maaelu. Tema tegelased on talupojad, teenijad ja maatöölised, kelle isiklik elukäik on tihedalt seotud maastiku, aastaaegade ja ühiskondlike muutustega. Tema stiil ühendab täpse loodusvaatluse psühholoogilise kujutamisega. Nii andis ta kirjandusliku ruumi elanikkonnarühmadele, kes olid varem Soome kõrgkirjanduses vähem tähelepanu keskmes olnud.

Sillanpää oli esimene Soome kirjanik, kes sai Nobeli kirjandusauhinna, ning on tänini Soome ainus selle kategooria laureaat. Tunnustus langes aastasse, mil algas Talvesõda Soome ja Nõukogude Liidu vahel. Seetõttu omandas tema rahvusvaheline tunnustus Soome avalikus teadvuses täiendavalt rahvusliku mõõtme.

Seega ei seostu mündimotiivi valik üksnes biograafilise tähtpäevaga. Sillanpää tähistab ühtlasi Soome kirjanduse rahvusvahelist tunnustamist, maaühiskonna kujutamist ja iseseisva Soome esimeste aastakümnete kirjanduslikku käsitlemist.