Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Platon elas 5. ja 4. sajandil eKr Athenis. Ta pärines jõukast perekonnast ja kuulus Sokratese lähikonda, kelle vestlused ja kohtuprotsess kujundasid tema mõtlemist. Pärast Sokratese surma käsitles Platon filosoofilisi küsimusi peamiselt dialoogides. Neis käsitles ta muu hulgas tunnetust, õiglust, riigikorda, kasvatust, eetikat ning tajutava maailma ja muutumatute ideede vahekorda.

Umbes 387. aastal eKr rajas Platon Athenist väljaspool filosoofilise õppe- ja teadlaskonna. Selle asukoht oli hiies, mida seostati müütilise kangelase Akademosiga. Tema nimest tuleneb nimetus „akadeemia“. See asutus ei olnud tänapäevases mõttes ülikool: seal ei olnud tänapäevaseid õppekavasid ega riiklikult reguleeritud kraade. Pigem oli see õpetajate ja õppijate kogukond, kus peeti filosoofilisi arutelusid ning tehti matemaatilisi, astronoomilisi ja loodusteaduslikke uurimusi.

Akadeemia tuntumate liikmete hulka kuulus Aristoteles, kes veetis seal umbes kakskümmend aastat, enne kui asutas hiljem oma kooli. Pärast Platoni surma juhtisid akadeemiat erinevad koolkonnajuhid. Selle filosoofiline suund muutus korduvalt; mõnda aega olid esiplaanil skeptilised seisukohad, hiljem hakkasid platonistid taas tugevamalt toetuma Platoni metafüüsilistele õpetustele. Institutsiooni nimetusest sai seetõttu püsivalt üldmõiste teaduse, kunsti ning õpetlaste koostööga tegelevate asutuste kohta.

Selle aastapäeva valik viitab seega mitte ainult Platoni isikule, vaid ka ühise uurimis- ja õpetamistegevuse organiseeritud vormile, mille mõiste on säilinud tänapäevani. Kreekale pakkus aastapäev ühtlasi võimaluse käsitleda antiikfilosoofiat ning selle mõju Euroopa haridus- ja teadustraditsioonidele käibemündil.