2 eurot briljantlõige/BU

Malta oli alates 19. sajandi algusest Briti võimu all ning 1814. aastal sai sellest ametlikult Briti kroonikoloonia. Kuigi juba varem tegutsesid nõuandvad ja osaliselt valitud esinduskogud, jäi poliitiline otsustusõigus suures osas Briti kuberneri ja koloniaalvalitsuse kätte. Nõudmised suurema kaasarääkimise järele seostusid konfliktidega maksude, varustuse, keele ja katoliku kiriku staatuse üle.

Pärast Esimest maailmasõda süvendasid pingeid majanduslik kitsikus, tööpuudus ja toiduainete hinnatõus. 7. juunil 1919 puhkes Valletta linnas koloniaalvalitsuse vastane protest. Briti sõdurid avasid meeleavaldajate pihta tule; rahutuste tagajärjel hukkus neli maltalast. Sündmus, mida tuntakse nime all „Sette Giugno“, suurendas poliitilist survet anda Maltale oma valitsusorganid.

Uus põhiseaduslik kord kehtestas kahekojalise parlamendi, kuhu kuulusid seadusandlik kogu ja senat. Parlamendi enamuse põhjal võis moodustada Malta valitsuse, mis vastutas osa siseasjade eest. Samal ajal jäid teatavad valdkonnad, eelkõige riigikaitse ja välispoliitika, Briti krooni ja kuberneri pädevusse. Sellise võimujagamise tõttu nimetatakse seda süsteemi sageli diarhiaks ehk jagatud võimuks. Tegemist ei olnud veel riikliku iseseisvusega, vaid piiratud omavalitsusega Briti impeeriumi koosseisus.

Põhiseaduslik kord ei osutunud püsivalt stabiilseks. Malta erakondade, kiriku ja koloniaalvalitsuse vahelised vastuolud viisid ajutiselt omavalitsuse peatamiseni. Sellest hoolimata loodi sellega esimest korda parlamentaarselt vastutav Malta valitsus.

See sündmus kuulus Malta mündisarja, mis käsitles põhiseadusliku ajaloo etappe. Sarjas kajastati ka valitud esindajate ametisseviimist, hilisemaid parlamendireforme, 1964. aasta iseseisvumist ja vabariigi väljakuulutamist 1974. aastal. Omavalitsus moodustas selles reas vaheetapi koloniaalajal antud kaasarääkimisõiguse ja riikliku iseseisvuse vahel.