2 eurot PP

Malta oli alates 1814. aastast Briti võimu all olev kroonikoloonia. Elanikkonna poliitiline osalemine oli alguses tugevalt piiratud. Kuigi 1849. aasta põhiseadusega loodi valitud saadikutega valitsusnõukogu, ei moodustanud need ametisse nimetatud liikmete suhtes enamust. Seega jäid otsustavad pädevused kuberneri ja koloniaalhalduse kätte.

1887. aasta reform muutis seda olukorda: valitsusnõukogus oli valitud liikmetel esimest korda enamus ametikohast tulenevalt või koloniaalvõimu poolt nimetatud liikmete ees. Ingliskeelne väljend „enamuse esindatus“ ei tähenda siin seega eelkõige enamusvalimiste süsteemi, vaid valitud esindajate enamusseisundit seadusandlikus kogus. Üldisest demokraatlikust valimisõigusest tänapäevases tähenduses ei saanud siiski rääkida. Valimisõigus sõltus muu hulgas soost ja varast või sissetulekust; suur osa elanikkonnast jäi sellest ilma. Lisaks säilitas Briti kuberner ulatuslikud volitused.

Põhiseaduse muutmisele eelnesid Malta poliitiliste rühmituste nõudmised suurema omavalitsuse järele. Mõjukate tegelaste hulka kuulus Fortunato Mizzi, kes oli vastu tugevamale kultuurilisele ja keelelisele lähenemisele Suurbritanniale. Poliitilise esindatuse küsimused olid tol ajal tihedalt seotud vaidlustega halduse, maksustamise, hariduse ja itaalia keele staatuse üle.

Großmeisterpalast oli algselt Johanniterordeni juhtide ametiresidents. Briti koloniaalajal oli see kuberneri residents ning seal tegutsesid poliitilised institutsioonid. Seetõttu sümboliseerib see mündil mitte ainult Vallettat, vaid ka koloniaalvõimu ja parlamentaarse tegevuse keskust.

1887. aasta põhiseaduslik kord ei jäänud püsima; 1903. aastal tühistati valitud enamus taas. Sellest hoolimata peetakse reformi üheks etapiks teel omavalitsuse poole. Väljalase kuulus Malta mündisarja, mis käsitles riigi põhiseaduslugu ja hõlmas ajavahemikku esimestest valitud esindajatest kuni vabariigini.