Belgia · Königin-Elisabeth-Wettbewerb – 75 aastat

Belgia kuninganna Elisabeth (1876–1965) pärines Wittelsbachi dünastiast ja oli abielus kuningas Albert I-ga. Ta mängis ise viiulit ning toetas muusikat, kujutavat kunsti ja teadust. Viiuliõpet sai ta muu hulgas Belgia viiuldaja, helilooja ja dirigendi Eugène Ysaÿe juures. Ühisest huvist noorte muusikute väljaõppe vastu sündis rahvusvahelise konkursi idee.

Esimest korda korraldati konkurss nime „Concours Eugène Ysaÿe“ all. Ysaÿe oli veidi varem surnud, kuid oli konkursi põhialuste kujundamises veel kaasa löönud. Algul oli see mõeldud viiuldajatele, hiljem ka pianistidele. Varaste laureaatide hulka kuulusid nõukogude muusikud David Oistrahh ja Emil Gilels. Teine maailmasõda katkestas konkursi edasise korraldamise. Pärast tegevuse taasalustamist sai konkurss 1951. aastal oma praeguse nime ning sellest ajast alates korraldati seda Brüsselis.

Konkursi eripärade hulka kuulub intensiivne lõppvoor. Finalistid valmistavad piiratud aja jooksul ette spetsiaalselt konkursi jaoks loodud ja varem avaldamata teose. Seejuures elavad ja töötavad nad eraldatult ning õpetajate abita. Lisaks viiulile ja klaverile lisandus hiljem veel alasid, nende hulgas laul ja helilooming. Lõppvooru esinemised toimuvad traditsiooniliselt koos orkestriga.

Konkurss on ühtlasi seotud Belgia monarhia ja riiklikult toetatud kultuurielu edendamisega. Pärast Elisabethi võttis aupresidendi ülesanded üle kuninganna Fabiola; hiljem jätkas seda ülesannet kuninganna Mathilde. Keskmes on noorte muusikute tunnustamine ja nende rahvusvaheline avalik tähelepanu, mitte üksnes rahalise auhinna väljaandmine.

Seetõttu andis aastapäev Belgiale võimaluse meenutada pikalt tegutsenud kultuuriasutust, mille nimeandjaks on kuninganna ja millel on rahvusvaheline osalus. Käibemündi jaoks tehtud valik sidus ühes motiivis muusikaajaloo, Belgia kultuuripoliitika ja kuningakoja rolli.