Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Eurot ei loodud alles 2002. aastal müntide ja pangatähtedega. Juba 1. jaanuaril 1999 algas Euroopa majandus- ja rahaliidu kolmas etapp. Esialgu üheteistkümnes riigis fikseeriti vahetuskursid pöördumatult ning euro hakkas edaspidi toimima arvestusrahana, näiteks ülekannete, finantsturgude ja avaliku sektori raamatupidamise jaoks. Kreeka ühines selle rahaalaga 2001. aastal.

Õiguslikuks ja poliitiliseks aluseks oli eelkõige Maastrichti leping. See sidus ühisrahas osalemise nõuetega, mis puudutasid hinnastabiilsust, riigirahandust, vahetuskursse ja pikaajalisi intressimäärasid. Rahaliiduga läks vastutus rahapoliitika eest riikide keskpankadelt üle Euroopa Keskpankade Süsteemile. Ühise rahapoliitika üle otsustab eelkõige Euroopa Keskpanga nõukogu.

2002. aasta alguses jõudsid käibele europangatähed ja -mündid. Need asendasid lühikese üleminekuaja jooksul muu hulgas Saksa marga, Prantsuse frangi, Itaalia liiri ja Hispaania peseeta. Üleminek oli ulatuslik logistiline ettevõtmine: tuli toota ja laiali jaotada sularaha, kohandada automaate ja kassasüsteeme ning näidata hindu mõlemas vääringus. Varasemad vääringud jäid riigiti erineva pikkusega ajaks paralleelselt maksevahendina kehtima.

Mündisüsteem ühendab ühtsed ja riiklikud elemendid. Kui väärtuskülg on kujundatud ühiste nõuete kohaselt, siis teisel küljel on vastava väljaandjariigi motiiv. Sellest olenemata kehtivad mündid kogu rahaalal. Ühisväljalasked järgivad seda põhimõtet, kuid kasutavad kõigi osalevate riikide rahvuslikel külgedel sama teemat.

Kui väljaanne 2012. aastal ilmus, kuulus euroalasse 17 Euroopa Liidu liikmesriiki; viimasena oli 2011. aastal ühinenud Estland. Samal ajal sattus rahaliit riigivõla- ja panganduskriisi tõttu märkimisväärse poliitilise surve alla. Ühisväljalase meenutas seega mitte üksnes sularahale üleminekut, vaid viitas ka liikmesriikide institutsionaalsele ja majanduslikule seotusele ühise vääringu kaudu.