Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Euro põhineb Maastrichti lepingus kokku lepitud majandus- ja rahaliidul. Sellega kandsid osalevad riigid olulise osa oma rahapoliitikast üle Euroopa tasandile. Osalemise eelduseks olid muu hulgas nõuded hinnastabiilsusele, eelarveseisundile, vahetuskurssidele ja pikaajalistele intressimääradele. Ühise rahapoliitika eest vastutab Euroopa Keskpangast ja euroala riikide keskpankadest koosnev eurosüsteem.

Juba 1. jaanuaril 1999 võeti euro kasutusele arveldusrahana. Osalevate riikide vääringute vahetuskursid fikseeriti pöördumatult; finantsturud, pangad ja avaliku sektori eelarved said sellest hetkest alates arvestada eurodes. Pangatähed ja mündid jõudsid siiski käibele alles 1. jaanuaril 2002. Üleminekuperioodil võeti käibelt Saksa margad, frangid, liirid ja muud riiklikud maksevahendid. 2012. aasta aastapäev tähistas seega euro sularahana kasutuselevõtu algust, mitte varasemat kasutuselevõttu arveldusrahana.

Ühisraha pidi kõrvaldama vahetuskursiriskid rahaliidu piires, hõlbustama hindade võrdlemist ja lihtsustama piiriülest makseteenust. See ei asendanud siiski kõiki Euroopa Liidu vääringuid: mitu Euroopa Liidu riiki ei kuulunud euroalasse. Samal ajal võisid teised riigid pärast nõuete täitmist hiljem liituda.

Väljaanne ilmus poliitiliselt pingelisel perioodil. Pärast rahvusvahelist finantskriisi sattusid mitu euroala riiki suure riigivõla ja pangandussektori probleemide tõttu surve alla. Alates 2010. aastast loodi rahaliidu stabiliseerimiseks abiprogramme ja uusi vahendeid. Aastapäev ei pakkunud seetõttu mitte ainult ajaloolist tagasivaadet, vaid viitas ka liikmesriikide jätkuvale institutsionaalsele ja majanduslikule seotusele.

Ühised väljaanded, mille rahvuslik külg on suures osas identne, muudavad kogu Euroopas jagatud teema nähtavaks. Kujunduse määramine konkursi ja avaliku hääletuse kaudu vastas sündmuse piiriülesele iseloomule. Vastavate riikide nimetused ja mündimärgid jäid siiski riigiti erinevaks.