2 eurot PP

Malta oli alates Prantsuse okupatsiooni lõpust Briti võimu all; 1814. aastal sai saarestik ametlikult Briti kroonikolooniaks. Poliitiline otsustusõigus kuulus algul suures osas kubernerile ja koloniaaladministratsioonile. Kuigi 1835. aastal loodi valitsusnõukogu, olid selle liikmed ametisse nimetatud. Malta elanikkonna nõudmised suurema kaasarääkimise, vabamale ajakirjandusele ja osalemisele seadusandluses viisid järgnevatel aastatel edasiste reformideni.

1849. aasta põhiseadusega sai valitsusnõukogu esimest korda liikmeid, kes valiti. Sellega ei tekkinud siiski veel tänapäevases mõttes parlamenti. Lisaks valitud esindajatele kuulusid nõukogusse endiselt kuberner ja ametisse nimetatud ametiisikud. Briti koloniaalvõim säilitas kontrolli valitsuse üle ning võis nõukogus toetuda ametlikele liikmetele. Seega oli valitutel seadusandlusele ja haldusele vaid piiratud mõju.

Ka valimised ise ei vastanud tänapäevasele üldise ja võrdse valimisõiguse käsitusele. Hääleõigus oli vaid väikesel osal meessoost elanikkonnast. Omandi-, sissetuleku- ja muud tingimused jätsid suured elanikkonnarühmad valimisõiguseta; naistel hääleõigust ei olnud. Sellest hoolimata kinnistas see kord valimispõhimõtte Malta institutsioonides ja lõi raamistiku, milles poliitilisi huve sai avalikult esindada.

Väljaanne kuulub Malta mündiseeriasse, mis käsitleb riigi põhiseaduslugu. Teised väljaanded käsitlesid hilisemaid samme, nagu esindusliku enamuse kehtestamine, omavalitsus, iseseisvus ja vabariigi väljakuulutamine. Siin tähistatav sündmus valiti selle arengu lähtekohaks: see tähistab üleminekut üksnes ametisse nimetatud koloniaalnõukogult vähemalt osaliselt valimistega legitiimsuse saanud esinduskogule. Seeria keskendus seega mitte üksikutele poliitikutele, vaid riigikorra järjestikustele muutustele.