Prantsusmaa · de Gaulle’i 18. juuni üleskutse 70. aastapäev

1940. aasta kevadel alistas Wehrmacht Prantsusmaal Prantsuse ja Briti väed mõne nädala jooksul. Pärast peaminister Paul Reynaud’ tagasiastumist asus valitsust juhtima marssal Philippe Pétain ning teatas, et kavatseb paluda vaherahu. See viis Saksamaa okupatsioonini suures osas Prantsusmaast; okupeerimata lõunaosas tekkis autoritaarne Vichy režiim, mis tegi koostööd Deutsches Reichiga.

Charles de Gaulle oli elukutseline ohvitser ning oli enne sõda pooldanud liikuvate tankiüksuste suuremat kasutamist. Sõjakäigu ajal ülendati ta brigaadikindraliks ja ta oli lühikest aega kaitseministeeriumi riigisekretär. Kuna ta keeldus vaherahuga nõustumast, läks ta Suurbritanniasse. Oma raadiokõnes väljendas ta seisukohta, et Prantsuse armeede lüüasaamine ei otsusta veel sõja tulemust. Prantsusmaa võis toetuda oma koloniaalimpeeriumile, Briti liidule ja teiste liitlaste majanduslikele ressurssidele. Ta kutsus sõdureid, oskustöölisi ja relvastuseksperte üles temaga liituma.

Kõne vahetu mõju oli piiratud. Kõnest ei ole säilinud helisalvestist ning seda kuulis otse tõenäoliselt suhteliselt vähe inimesi. Alles tagantjärele sai sellest võitluse jätkamise sümbol. Vastupanu tekkis tegelikult mitmesugustest rühmitustest nii okupeeritud kui ka okupeerimata Prantsusmaal ning de Gaulle’i juhitud Vaba Prantsusmaa jõududest. Need suundumused ühendati poliitiliselt ja sõjaliselt alles järk-järgult.

De Gaulle’ist sai võitleva Prantsusmaa poliitiline esindaja ning pärast vabastamist seisis ta ajutise valitsuse eesotsas. Hiljem kujundas ta Viienda vabariigi esimese presidendina selle institutsioone ja välispoliitikat.

Selle sündmuse aastapäev sobis riikliku mälestusmündi teemaks, sest Prantsusmaa mälukultuuris nähakse seda kõnet kapitulatsiooni ja kollaboratsiooni vastandina. Alates 2006. aastast on 18. juuni Prantsusmaal ka riiklik mälestuspäev, mis meenutab ajaloolist üleskutset ja keeldumist võtta lüüasaamist lõplikuna.