Saksamaa · Baden-Württemberg – Birnau basiilika (sari: Liidumaad II, 7. väljaanne)

Kirik sai alguse Jumalaema juurde suunduvast palverännakust, mis toimus algselt Birnau vanema kabeli juures. Zistertslaste Salem kloostri jaoks jäi see paik 18. sajandil liiga väikeseks ega vastanud enam ajastu liturgilistele ja esinduslikele nõuetele. Seetõttu lasi klooster rajada uue palverännukiriku, mis pidi paiknema Bodensee kohal ja olema kaugelt nähtav.

Projekteerimise tellis klooster Vorarlbergi ehitusmeistrilt Peter Thumbilt, kes osales ka mitme teise kiriku ehitamisel Lõuna-Saksamaal. Hoone rajati aastatel 1746–1750. Selle kujundamisel osalesid kunstnikud Bodensee ümbrusest ja Lõuna-Saksamaalt. Laefreskod pärinevad Joseph Ignaz Appianilt, stukitööd ja arvukad skulptuurid omistatakse vastavalt Johann Georg Dirrile või Josef Anton Feuchtmayerile. Tuntumate kujude hulka kuulub nn „meelakkur“: mesilaskärje poole sirutuv poiss. Kuju on seotud püha Bernhard von Clairvaux austamisega ning on ühtlasi näide baroksete kirikute väga kujundlikust sisustusest.

Kiriku ajalugu on tihedalt seotud Püha Rooma riigi lõpu poliitiliste muutustega. Sekulariseerimise käigus Salem klooster likvideeriti, mistõttu kaotas Birnau oma algse institutsionaalse haldaja. Kirik säilis siiski pühakoja ja palverännupaigana. Hiljem võtsid tsistertslased taas enda kanda hingehoiu. 20. sajandil tõsteti Birnau ka paavstlikuks väikseks basiilikaks.

See sündmus seob seega mitu tasandit: tsistertslaste ordu ajaloo, Bodensee piirkonna religioosse traditsiooni ning Lõuna-Saksamaa barokse arhitektuuri arengu. Mündi valikut selgitab eelkõige asjaolu, et Birnau on ehitis, milles seostuvad nähtavalt piirkonna ajalugu, kiriklik kultuur ja sekulariseerimise poliitilised tagajärjed.