2 eurot briljantlõige/BU

Majandus- ja rahaliit kujunes järk-järgult välja Euroopa koostööst rahapoliitika valdkonnas. Pärast Bretton Woodsi fikseeritud vahetuskursside süsteemi lõppu püüdsid Euroopa Ühenduse riigid piirata oma valuutade suuri kursikõikumisi. Sellest kujunesid esmalt Euroopa vahetuskursiliit ja 1979. aastal Euroopa rahasüsteem. Selle arvestusühik ECU oli mitmest Euroopa valuutast koosnev valuutakorv, kuid mitte üldkasutatav sularaha.

Rahaliidu poliitilise ja õigusliku raamistiku lõi Maastrichti leping. Üleminek toimus kolmes etapis: esmalt liberaliseeriti kapitali liikumist ja tihendati majanduspoliitilist koostööd, seejärel koordineeriti riikide keskpankade tegevust tihedamalt ning lõpuks ühtlustati vahetuskursid ja rahapoliitika. Osalemiseks pidid riigid täitma lähenemiskriteeriumid. Need puudutasid hinnastabiilsust, avaliku sektori võlga ja eelarvepuudujääki, pikaajalisi intressimäärasid ning vahetuskursi stabiilsust.

Viimases etapis osales alguses üksteist riiki. Nende vahetuskursid fikseeriti pöördumatult ning vastutus ühise rahapoliitika eest läks üle Euroopa Keskpangast ja riikide keskpankadest koosnevale eurosüsteemile. Algul kasutati uut valuutat peamiselt sularahata maksetes, raamatupidamises ja finantsturgudel. Pangatähed ja mündid tulid käibele alles 2002. aastal; seni kasutati seniseid valuutasid riiklike allühikutena. Kreeka ühines rahaliiduga 2001. aastal.

Ühisvaluuta eesmärk oli kaotada Euroopa siseturul vahetuskursiriskid ja valuutavahetuskulud. Samal ajal sidus see osalevad riigid püsivalt ühise rahapoliitika kaudu, samas kui finants- ja eelarvepoliitika jäid suures osas riikide enda vastutusele.

Mündi väljaandmiseks valiti kujundus avalikul veebihääletusel. Koordineeritud väljaandmine näitas, et eurot vermivad ja lasevad käibele ühelt poolt üksikud riigid, kuid teisalt põhineb see ühistel eeskirjadel ja institutsioonidel. Müntidel olevad erinevad keeleversioonid peegeldavad seda riikliku pädevuse ja ühise rahakorralduse seost.