Soome · Gesellius, Lindgren, Saarinen – Soome arhitektuur

Herman Gesellius (1874–1916), Armas Lindgren (1874–1929) ja Eliel Saarinen (1873–1950) olid Soome arhitektid. Juba õpingute ajal Helsingis asutasid nad ühise büroo, mis tegutses aastatel 1896–1905. Nende koostöö langes ajajärku, mil Soomes kujunes välja iseseisev rahvuskultuur. Riik kuulus toona suurvürstiriigina Vene keisririigi koosseisu; samal ajal suurenes soome keele, ajaloo ja rahvapärimuse tähtsus avalikus elus.

Arhitektid ühendasid juugendstiili rahvusvahelised suundumused motiivide, materjalide ja ehitusvormidega, mida peeti soomepäraseks. Iseloomulikud olid muu hulgas looduskivi, ebakorrapärase kujuga hoonemahud, järsud katused ning seosed keskaegsete kirikute ja kindlustega. Seda suunda nimetatakse sageli Soome rahvusromantismiks. Arhitektuur ei teeninud seejuures üksnes praktilisi eesmärke, vaid ka kultuurilise identiteedi kujutamist.

Büroo ühiste tööde hulka kuulub Soome paviljon 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. See tutvustas uut Soome arhitektuuri ka väljaspool riiki. Kolmik kavandas ka Soome Rahvusmuuseumi Helsingis, mille kujundus meenutab keskaegseid kiviehitisi. Veel üks ühine projekt oli Hvitträsk Kirkkonummi lähedal – elumajaks ja ateljeeks kavandatud hoonetekompleks. Seal elasid ja töötasid arhitektid mõnda aega.

Pärast ühise büroo tegevuse lõppu läksid nad eri teed. Lindgren tegutses muu hulgas õpetaja ja professorina Soomes. Saarinen töötas hiljem Ameerika Ühendriikides ning mõjutas seal arhitektuuriharidust Michiganis asuvas Cranbrooki kompleksis. Gesellius jätkas oma tegevust Soomes, kuid tema hilisemaid eluaastaid piirasid terviseprobleemid.

Väljaandmise aja põhjuseks on Gesellius ja Lindgren, kes said 2024. aastal 150-aastaseks. Saarinen kaasati, sest neid kolme tajutakse eelkõige ühise büroo ja selle hoonete kaudu ühtse arhitektide rühmana.