Itaalia · Nobeli preemia laureaat Rita Levi-Montalcini

Rita Levi-Montalcini sündis 1909. aastal Torinos juudi perekonnas ja õppis seal arstiteadust. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta algul neuroloogia- ja psühhiaatriaalases teadustöös. Fašistliku Itaalia antisemiitlikud rassiseadused välistasid juudi teadlased alates 1938. aastast riiklikest kõrgkoolidest ja teadusasutustest. Seetõttu jätkas Levi-Montalcini oma uurimistööd piiratud tingimustes eralaboris. Teise maailmasõja ajal elas ta mõnda aega Firenzes valeidentiteedi all.

Pärast sõja lõppu jätkas ta akadeemilist tegevust. 1947. aastal läks ta Washington University in St. Louis’i, kus uuris kanamunade embrüote abil närvisüsteemi arengut. Keskne küsimus oli, millest sõltuvad närvirakkude kasv, kujunemine ja säilimine. Nende tööde põhjal hakati uurima närvikasvufaktorit ehk NGF-i. See valk toimib signaalainena ning mõjutab teatud närvirakke nende arengu ja säilimise ajal.

Füsioloogia- või meditsiinialase Nobeli auhinna sai Levi-Montalcini koos biokeemik Stanley Coheniga. Tunnustuse pälvisid nende avastused kasvufaktorite kohta. Uurimistöö aitas selgitada rakkude kasvu ja diferentseerumise molekulaarseid regulatsioonimehhanisme ning selle mõju ulatus neurobioloogiast palju kaugemale.

Levi-Montalcini töötas nii Ameerika Ühendriikides kui ka Itaalias ning osales Roomas neuroloogia- ja rakubioloogiaalaste teadusasutuste rajamisel. 2001. aastal nimetas Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi ta eluaegseks senaatoriks. Selles ametis kuulus ta kuni oma surmani 2012. aastal Itaalia senatisse.

Seega ei seostu mündiväljalase üksnes tema loodusteadusliku tööga, vaid ka Itaalia elulooga, mida kujundasid fašismiaegne tõrjutus, rahvusvaheline teadustöö ja hilisem ühiskondlik tegevus. Konkreetset ümmargust aastapäeva väljalaske põhjusena ei nimetata.