KMK BU

Saadikutekoja teke on seotud Luksemburgi poliitilise ümberkorraldamisega 19. sajandil. Suurhertsogiriik loodi 1815. aastal ning oli algul personaalunioonis Madalmaade Kuningriigiga. Pärast territoriaalset jagunemist 1839. aastal sai alles jäänud Luksemburg 1841. aastal seisusliku esinduse. 1848. aasta Euroopa revolutsiooniline liikumine tõi seejärel kaasa liberaalsema põhiseaduse ja valitava Chambre des Députési loomise. Sellele anti ulatuslikumad volitused seadusandluse, maksude ja riigieelarve valdkonnas.

Tolleaegne rahvaesindus tugines siiski veel piiratud valimisõigusele, mis oli eelkõige seotud soo ja varandusliku seisundiga. Alles 1919. aastal kehtestati üldine valimisõigus naistele ja meestele. Tänapäeva parlamentaarses süsteemis võtab koda vastu seadusi, kinnitab eelarve ja kontrollib valitsust. See koosneb 60 saadikust, kes valitakse neljas valimisringkonnas proportsionaalse valimissüsteemi alusel.

Parlamendihoone asub Luksemburgi linna ajaloolises keskuses vahetult suurhertsogipalee kõrval. See ehitati 19. sajandil spetsiaalselt rahvaesinduse asukohaks ning seda kasutatakse parlamenditööks alates 1860. aastast. Koja ja palee paiknemine kõrvuti muudab ühtlasi nähtavaks kahe põhiseadusorgani kõrvuti eksisteerimise.

Suurhertsog Henri on Luksemburgi riigipea alates 2000. aastast. Tema ülesanded on põhiseadusega piiratud; poliitiline vastutus lasub valitsusel, kes peab parlamendi ees aru andma. Tema portree ühendamine parlamendihoonega viitab seega Luksemburgi riigikorrale kui parlamentaarsele monarhiale.

Selle teema valikut selgitab 1848. aasta roll tänapäevase parlamentaarse institutsiooni lähtekohana. Seega ei tunnustata mitte üht konkreetset otsust, vaid esindusliku seadusandluse ja elanikkonna põhiseadusliku osalemise arengut pika aja jooksul.