VatikanII · Dante Alighieri 700. surma-aastapäev

Dante Alighieri sündis umbes 1265. aastal Firenzes. Lisaks tegevusele luuletajana osales ta linnriigi poliitilises elus. Firenze iseloomustasid tollal rivaalitsevate parteide vahelised konfliktid. Dante kuulus valgete guelfide hulka ning oli 1300. aastal lühikest aega prior, ühes linna kõrgeimas valitsusametis. Pärast vastaspoole, mustade guelfide võimuletulekut mõisteti ta tema äraolekul süüdi ja saadeti Firenzest välja. Ta ei pöördunud enam alaliselt oma kodulinna tagasi ning suri Ravenna eksiilis.

Tema tuntuim teos on hiljem „Jumalikuks komöödiaks“ nimetatud poeem. Selles rändab jutustaja läbi teispoolsuse: põrgu, puhastustule ja paradiisi. Teos ühendab kristliku teoloogia ja keskaegse filosoofia poliitiliste seisukohavõttude ning isiklike kogemustega. Dante ei kirjutanud seda ladina keeles, vaid Toscana põhjal kujunenud itaalia rahvakeeles. Seetõttu mõjutas tema keel hilisema kirjandusliku itaalia keele arengut. Tema teiste teoste hulka kuuluvad „Vita nuova“, mis ühendab Beatricet käsitlevaid luuletusi ja proosat, ning poliitiline traktaat „De monarchia“.

Palazzo Vecchio rajati alates 13. sajandi lõpust Firenze linnavalitsuse asukohaks ning kandis algselt nime Palazzo della Signoria. Seetõttu sümboliseerib see kommunaalset poliitilist korda, milles Dante ise mõnda aega osales. Tema seos poeediga on eelkõige sümboolne: hoone kehastab Firenzet tema päritolulinna ja elu poliitilise pidepunktina, kuigi ta kirjutas oma peateose peamiselt väljaspool linna.

Dante mälestamine oli Vatikanile kohane ka tema teose religioosse mõõtme tõttu. Tema teispoolsust käsitlev poeem vaatleb kristliku maailmapildi raames süüd, vabadust, pöördumist, õiglust ja lunastust, sisaldades samal ajal teravat kriitikat üksikute kiriku- ja ilmalike ametiisikute käitumise suhtes. Paavst Franciscus tunnustas Dantet juubeliaastal apostelliku kirjaga „Candor lucis aeternae“.