Belgia · Jan van Eyck

Jan van Eyck, sündinud umbes 1390. aastal ja surnud 1441. aastal Brugges, kuulub varaniederländi maalikunsti esimesse põlvkonda. Ta tegutses Burgundia Madalmaades, poliitiliselt ja majanduslikult tihedalt seotud piirkonnas, mis hõlmas osi tänapäeva Belgiast, Madalmaadest ja Prantsusmaast. Alates 1425. aastast teenis ta õukonnamaalijana Burgundia hertsogi Philip Hea juures. Hertsogi nimel tegi ta lisaks kunstilisele tööle ka diplomaatilisi reise.

Van Eyck on tuntud maalimistehnika poolest, mille puhul läbipaistvad, üksteise peale kantud õlivärvikihid võimaldasid täpselt kujutada valgust, kangaid, ehteid ja nahka. Vastupidiselt kaua levinud ettekujutusele ei leiutanud ta õlimaali. Ta arendas ja täiustas siiski selle kasutamist. Talle on iseloomulikud ka detailirohked interjöörid ja maastikud ning esemed, mis võivad kanda religioosseid või ühiskondlikke tähendusi.

Tema tuntuimate tööde hulka kuulub Genti altar Püha Bavo katedraalis. 1432. aastal valminud mitmest tahvlist koosnev teos omistatakse Jan van Eyckile ja tema vanemale vennale Hubertile. Avatud piduliku külje keskmes on „Müstilise talle kummardamine“. Tahvleid lahutati, rööviti, tagastati ja restaureeriti sajandite jooksul korduvalt. Teine sageli käsitletav teos on 1434. aastast pärinev niinimetatud Arnolfini portree, millel on kujutatud paari kodanlikus interjööris.

Emissioon langes flaami teemaaastale „Van Eyck 2020“. Gentis kavandati selleks maalikunstniku ja Genti altari ümber näitusi, restaureerimisprojekte ja üritusi. Üks keskseid teemasid oli restaureeritud altaritäiendite esitlemine; samal ajal korraldas Museum voor Schone Kunsten Gent ulatusliku Van Eycki näituse. Osa kavast katkestas COVID-19 pandeemia. Seega käsitles münt juba kavandatud kultuuriaastat ning paigutas Van Eycki Belgia ja eelkõige Flandria kultuuripärandisse.