KMK BU

Kuni 1917. aastani kuulus Eesti ala Vene keisririigi koosseisu. Pärast veebruarirevolutsiooni varises tsaarivõim kokku ning Eesti sai ühendatud autonoomse halduse. Kui bolševikud hiljem võimu haarasid ja Saksa väed edasi tungisid, kasutasid Eesti poliitikud lühikest üleminekuperioodi oma riigi väljakuulutamiseks.

Selle aluseks oli Eesti Päästekomitee avaldatud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. See loeti 23. veebruaril 1918 Pärnus avalikult ette. Järgmisel päeval moodustati Tallinnas ajutine valitsus; seepärast tähistatakse 24. veebruari rahvuspühana. Riiklikku iseseisvust ei olnud siiski esialgu võimalik tegelikult teostada, kuna Saksa väed okupeerisid maa.

Pärast Esimese maailmasõja lõppu võttis ajutine valitsus 1918. aasta novembris riigivõimu üle. Varsti seejärel algas Vabadussõda Nõukogude Venemaa vastu. Lisaks toimusid lõunas lahingud baltisakslaste domineeritud väeüksustega. Sõda lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga. Nõukogude Venemaa tunnustas selles Eestit suveräänse riigina ja loobus nõuetest Eesti territooriumile.

Esimene Eesti vabariik püsis 1940. aastani. Seejärel järgnesid Nõukogude okupatsioon ja anneksioon, Saksa okupatsioon Teise maailmasõja ajal ning taas liitmine Nõukogude Liiduga. Eesti jäi riigiõiguslikult 1918. aastal rajatud vabariigi järjepidevuse juurde. Seetõttu ei kuulutatud Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal välja mitte uue riigi loomist, vaid riikliku iseseisvuse taastamist.

Aastapäev tähistas seega ühtaegu vabariigi tekkimist ja ettekujutust selle õiguslikust järjepidevusest okupatsiooni ning nõukogude aja vältel. See oli osa mitmeaastasest riiklikust juubeliprogrammist, mis meenutas ka poliitilisi samme autonoomia, riigi loomise ja Tartu rahulepingu vahel.