Leedu · Balti kultuur

Mõiste „balti kultuur“ ei tähenda siin üldiselt kõigi Läänemere-äärsete piirkondade kultuure. Mõeldud on eelkõige balti rahvaste ajaloolisi traditsioone Läänemere idaosas. Nende keeled moodustavad indoeuroopa keelkonna omaette haru. Tänapäeval räägitakse neist veel leedu ja läti keelt; samuti balti keelkonda kuulunud vanapreisi keel suri uusajal välja. Baltid ei moodustanud kunagi ühtset riiki, vaid koosnesid mitmesugustest hõimu- ja piirkondlikest rühmadest.

Leedu ristiusustati alles hiliskeskajal. Seetõttu saab kristluse-eelsete kujutelmade elemente võrdlemisi kaua jälgida kommetes, lauludes ja suulises pärimuses. Nende hulka kuuluvad looduse, taevakehade ja liigendatud maailmakorra tõlgendused. Nende täpne tõlgendamine on siiski keeruline: arheoloogilisi märke ja hilisemaid rahvapärimusi ei saa ilma pikemata samastada.

Merevaik on fossiilne puuvaik, mida leidub eriti Läänemere rannikul. Juba kiviajal valmistati sellest ehteid, ripatseid ja muid esemeid. Läänemere piirkonna leiud tõendavad puuraukude või geomeetriliste mustritega kettaid, nööpe ja kujukesi. Merevaik jõudis ulatuslike kaubandus- ja vahetusvõrgustike kaudu ka Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Hiljem merevaiguteeks nimetatud ühendustevõrgustik ei olnud üks kindel tee, vaid Läänemere piirkonna ja lõuna pool asuvate piirkondade vahel vaheldunud ühenduste kogum.

Materjalina seob merevaik seega arheoloogiat, kaubandust ning religioosseid või sümboolseid kujutelmi. Lisaks sobib see balti piirkonna ühise tunnusena, viitamata ainult ühele valitsejale, poliitilisele sündmusele või üksikule ajastule.

Väljaanne ei olnud ilmselt seotud konkreetse juubeliga. Selle keskmes olid pigem Leedu kultuurilised ja keelelised juured balti seoses. Seetõttu erines väljaande ajend mälestusmüntidest, mis käsitlevad riikide rajamist, ajaloolisi isikuid või ehitisi.