2 eurot briljantlõige/BU

Großherzogliche Palast asub Luxemburgi linna keskuses. Selle vanim osa ehitati 16. sajandil raekojaks pärast seda, kui ulatuslik püssiroh plahvatus oli hävitanud suure osa toonasest linnapiirkonnast. Fassaad oma rikkalikult liigendatud aknaraamidega kuulub flaamipärasesse renessanssarhitektuuri, mis oli toonastes Lõuna-Madalmaades levinud. Hilisematel sajanditel laiendati hoonet korduvalt ja kohandati uute kasutusotstarvetega.

Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati hoonet linna administratsiooni tarbeks. Prantsuse võimu ajal paiknes seal Département des Forêts’ administratsioon, mille koosseisu Luxemburg kuulus. Pärast Viini kongressi ja suurhertsogiriigi loomist kasutasid hoonet algul riigiasutused ning Madalmaade kuninga esindaja residentsina; kuningas oli samal ajal ka Luxemburgi suurhertsog. Alles pärast selle personaaluniooni lõppu 1890. aastal sai paleest Luxemburgi riigipea ametlik residents. Sel ajal omandas see ümberehituste ja laienduste tulemusel suures osas tänapäevase kuju.

Teise maailmasõja ajal, Saksamaa okupatsiooni all, muudeti hoone kasutusotstarvet ja osa sisustusest eemaldati. Pärast suurhertsoginna Charlotte’i tagasipöördumist hoone taastati. Tänapäeval on palee eelkõige ametiresidents: seal toimuvad audientsid, vastuvõtud, ametivanded ja riigivisiitide osaüritused. Erar residentsina kasutab suurhertsogiperekond peamiselt Schloss Bergi.

Henri on alates oma isa Jeani troonist loobumisest 2000. aastal suurhertsog ning seega Luxemburgi parlamentaarse monarhia riigipea. Tema ülesanded on peamiselt põhiseaduslikud ja esinduslikud. Paleega ei olnud väljaandega seotud konkreetset tähtpäeva. Hoone valikut võib pigem mõista monarhia ja riikliku institutsiooni ühendusena. Palee ei sümboliseeri üksnes dünastiat, vaid ka Luxemburgi arengut hallatavast linnast ja kindlusest iseseisvaks suurhertsogiriigiks.