2 eurot briljantlõige/BU

Dante Alighieri oli Firenze luuletaja, poliitiline ametikandja ja õpetlane. Ta osales oma kodulinna poliitiliste leeride vahelistes võitlustes ning kuulus mõnda aega nende juhtivate ametikandjate hulka. Pärast vastasleeriks olnud mustade guelfide võimuletulekut mõisteti ta tagaselja süüdi ja pagendati Florenzist. Kuna ta ei pöördunud tagasi, veetis ta ülejäänud elu Põhja-Itaalia eri õukondades. Ta suri 1321. aastal Ravennas.

Tema tuntuim teos valmis peamiselt pagenduse ajal. „Jumalik komöödia“ kirjeldab rännakut teispoolsuse kolme valdkonna kaudu: põrgu, puhastustuli ja paradiis. Rooma luuletaja Vergil juhib jutustajat algul, hiljem võtab selle rolli üle Beatrice. Teos ühendab kristliku teoloogia ja keskaegse kosmoloogia antiikkirjanduse, filosoofia ning poliitika ja oma aja ajaloo kommentaaridega. Dante laseb selles esineda ajaloolistel isikutel, mütoloogilistel tegelastel ja oma kaasaegsetel ning paigutab nad vastavalt nende maisele käitumisele teispoolsuse korraldusse.

Dante ei kirjutanud luuletust ladina keeles, mis oli tollal paljude õpetatud tekstide keel, vaid itaalia rahvakeeles, mis põhines peamiselt Toscana keelel. Tema teoste laialdane levik ja hilisem kanoniseerimine aitasid kaasa sellele, et sellest keelekujust kujunes itaalia kirjakeele alus. Lisaks kirjutas ta muu hulgas „Uus elu“, Beatricet käsitleva luuletuste ja proosakommentaaride kogumi, ning traktaate keele ja poliitilise korralduse kohta.

Itaalia kultuurimälus ei tähista Dante seega ainult üht kirjandusteost, vaid ka sajandeid hiljem poliitiliselt ühinenud riigi ühist keelt. Tema portree ja stseenid tema luulest on juba pikka aega esindatud kunstis, monumentidel ja riiklikus sümboolikas. Juubel andis Itaaliale seega põhjust meenutada autorit, kelle looming on tihedalt seotud rahvusliku kirjandus- ja keeleajalooga.