Itaalia · Giovanni Boccaccio 700. sünniaastapäev

Giovanni Boccaccio oli 14. sajandi Itaalia kirjanik, luuletaja ja õpetlane. Ta viibis pikemat aega Neapolis, kus puutus kokku Anjoude kuningriigi õukonnakultuuriga. Hiljem elas ta peamiselt Firenzes ja Certaldos. Koos Dante Alighieri ja Francesco Petrarcaga kuulub ta nende autorite hulka, kes andsid itaalia rahvakeelele kirjandusliku prestiiži.

Tema tuntuim teos on „Dekameron“. Selle raamjutustus leiab aset 1348. aasta katku ajal: seitse noort naist ja kolm noort meest lahkuvad Florenzest ning tõmbuvad maamõisa. Seal jutustavad nad kümne päeva jooksul kokku sada novelli. Lood käsitlevad muu hulgas armastust, ühiskondlikku tõusu, pettust, õnne ja inimlikku taiplikkust. Vaimulikud, kaupmehed, aadlikud ja teiste ühiskonnarühmade liikmed satuvad seal sageli koomilistesse või kriitilistesse olukordadesse. Nii annab teos mitmekülgse pildi hiliskeskaegsest linnaühiskonnast.

Boccaccio kirjutas lisaks luulet, elulugusid ja õpetlikke teoseid itaalia ja ladina keeles. Ta tegeles intensiivselt antiikkirjanduse ja -mütoloogiaga ning kuulus varase Itaalia humanismi esindajate hulka. Petrarcaga sidus teda pikaajaline sõprus ja kirjandusteemaline mõttevahetus ning antiikkäsikirjade uurimine. Boccaccio mängis rolli ka Dante käsitlemisel: ta kirjutas luuletaja eluloo ja pidas Firenzes avalikke loenguid „Jumaliku komöödia“ kohta.

Portree, mida kasutati kujutise eeskujuna, kuulus algselt kuulsate meeste ja naiste freskode tsüklisse ühes Firenze lähedal asuvas villas. Boccacciot kujutati seal koos teiste ajalooliste ja kirjanduslike tegelastega. Tegemist ei ole tema eluajal valminud portreega, vaid hilisema idealiseeritud kujutisega.

Boccaccio valimine Itaalia mälestusmündi kujutiseks seostub tema positsiooniga Itaalia kirjandusloos. Eelkõige kujundas „Dekameron“ Euroopa novellitraditsiooni ja itaalia proosa arengut.