2 eurot briljantlõige/BU

Vereinte Nationen asutati 1945. aastal eesmärgiga edendada rahvusvahelist koostööd, konfliktide rahumeelset lahendamist ja rahvusvahelise õiguse järgimist. Monaco ei kuulunud asutajaliikmete hulka. Nagu mitu Euroopa väikeriiki, jäi vürstiriik algul organisatsioonist väljapoole, kuid osales juba üksikute rahvusvaheliste erialaorganisatsioonide tegevuses. Väga väikeste riikide täisliikmelisus oli pikka aega vaidlusalune, sest nende väikest rahvaarvu ja piiratud riiklikke struktuure peeti takistuseks kõigi liikmekohustuste täitmisel.

See suhtumine muutus 20. sajandi lõpu poole. Liechtenstein sai liikmeks 1990. aastal, San Marino 1992. aastal; Andorra järgnes peagi Monacole. Selliste väikeriikide vastuvõtmine kinnitas suveräänse võrdsuse põhimõtet: ÜRO Peaassamblees on igal liikmesriigil olenemata territooriumi suurusest, elanike arvust või poliitilisest mõjust üks hääl.

Uue riigi vastuvõtmise otsustab ÜRO Peaassamblee Julgeolekunõukogu soovituse alusel. Eeltingimus on, et taotleja tunnustab ÜRO põhikirjast tulenevaid kohustusi. Liikmesuse saamisega omandas Monaco õiguse osaleda ÜRO Peaassamblee aruteludel ja hääletustel, saata esindajaid ÜRO organitesse ning osaleda organisatsiooni programmides. Sellest ajast alates on vürstiriigil Vereinte Nationen peakorteris New Yorgis alaline esindus.

Monaco jaoks oli sellel sammul ka välispoliitiline tähendus. Linnriik on küll juba pikka aega suveräänne, kuid oma geograafilise asukoha ja lepinguliste suhete tõttu tihedalt seotud Prantsusmaaga. Iseseisev liikmesus ülemaailmses riikide organisatsioonis muutis tema rahvusvahelise õiguse kohase tegutsemisvõime nähtavaks. Samuti pakkus see Monacole foorumit teemadel, millele tema rahvusvaheline tegevus keskendub, sealhulgas humanitaarküsimused, keskkonnakaitse ja merede kasutamine.

Jubilee valimine mündi teemaks on seega põhjendatav Monaco rahvusvahelisse ühendusse lõimumise ja iseseisva riikliku esindatuse selgelt määratletava sammu meenutamisega.